Lugemist
“Miks peaks su laps sind kuulama?”
Kui sinu laps tuleb venna või õe peale kaebama
Lapse vanus: 2-6 aastat
Olukorra kirjeldus: Vaatad telekast uudiseid. Lapsed – 3-aastane Mart ja 5 aastane Mari mängivad oma toas. Kuuled, et lastel tekkis tüli. Nagu arvata võib juurde jookseb ühel hetkel sinu juurde Mart, silmad pisaraid täis ja peas nägu, mis ei jäta vähimatki kahtlust, et talle on ülekohut tehtud.
Laps ütleb: „Mari võttis minu ukseklotsi ära ja ei anna seda tagasi!“
Hoidu:
- püsti tõusmisest (isegi siis, kui saad uudised pausile panna),
- poolte võtmise eest (suurem kiusab jälle väiksemat),
- õigluse väljaselgitamisest + süüdlase karistamisest.
Kasuta: jagamatu tähelepanu andmist, minimaalse vaeva printsiipi, hinnanguvaba kirjeldamist, aktiivset kuulamist.
Ütle: Mardile jagamatut tähelepanu andes: „Sa oled vist väga pahane, et Mari su ukseklotsi ära võttis. Ma tahan praegu uudised ära vaadata. Mul kulub 10 min. Kas tahad mulle seni sülle istuda.“ Kui tunded on ikka liiga tugevad või järgneb veel selgitusi, kasuta aktiivset kuulamist.
Miks peaks su laps sind kuulama? Kui võtad peres endale viimase instantsi tõekuulutaja ja kohtuniku rolli, siis ära imesta, kui sa varsti enam midagi muud teha ei saa. Lapsed saavad üsna ruttu aru, et kui asju õiges valguses näidata, saab sinust nende võimas liitlane ja hakkavad sind kohe igasse mängu kaasama. Muidugi – nii tähtsast rollist on raske ära öelda, aga usu mind, ühel hetkel kasvab see töö sinu jaoks üle pea ja siis pead hakkama piire seadma. See aga põhjustab kõigile rohkesti pettumust, negatiivseid tundeid ja klaarimist. Parem on juba alguses seda mängu mitte mängima asuda.
See, mida laps tegelikult vajab, on tema tunnete tunnustamine ja aktsepteerimine („sa oled vist väga pahane“). Kuuldes, et tema tunnetest saadakse aru, rahuneb ta kohe. Ei tasu öelda „ise oled süüdi, et nii möku oled“ kui sa just ei taha pärast spordiuudiste lõppu õega traumapunkti sõita. Pole ka põhjust karta, et mees, kes oma tundeid ära tunneb ja normaalsel viisil väljendada oskab, hakkab ka roosa särgi ja lillade pükste vastu huvi tundma. Vastupidi – oma tunnete mõistmine on otsustamisprotsessi tähtis komponent ja sellised inimesed suudavad hiljem kiiremini ja paremaid otsuseid teha, mis on pigem tõelise mehe tunnus. Lisaks ei pea sa varsti enam jäätiseleti juures pool tundi seisma ja ootama, millal su laps lõpuks oma jäätise valitud saab.
Ei ole mõtet ka liigselt aega ja energiat raisata (uudised ju jooksevad), seepärast kasuta hinnanguvaba kirjeldamist („… sest et Mari võttis su ukseklotsi ära“) ja mitte „et Mari sind kiusab“ (nii võtad poole ja laps mõistab kohe, et kui veel natuke seletada, siis tal on õhtuks liitlane olemas ja ta alustab kindlasti pikemat sõnavõttu (aga sul on ju uudised!). Enamasti on nii, et laps istub sul paar minutit süles ja siis läheb klaarib õega asja ise ära.
Kindlasti on tähtis kohe oma piire näidata – „ma vaatan uudiseid ja mul läheb veel 10 minutit“. Siis on kauplemise ja seletamise puhul hea sellele viidata ja asi seniks ootele panna. Kui lapse veel midagi rääkida tahab, kuna tal on tunded veel vaikselt istumiseks liiga tugevad, siis kasuta aktiivset kuulamist, et aidata tal rahuneda ja tunded välja rääkida. See läheb paraku uudiste arvelt ja võib esimestel kordadel olla päris pikk protsess, kuna on väljarääkimata tundeid alguses palju, kuid iga päevaga muutub jutt lühemaks). Ma soovitan tungivalt panna telekas pausile või vaikseks ja keskenduda lapsele – nii saad sa vähemalt poole kiiremini hakkama.