Jesper Juuli mõtteid tema uuest raamatust “Kodu. Kuidas luua mõnusat õhkkonda ja häid suhteid”

Viimane võim, mille külge täiskasvanud klammerduvad, on see, et lapsed peavad aru saama tagajärgedest. Ma arvan, et on oluline läbi mõelda, mis on tagajärg ja mis on karistus. Kogu maailmas pole ühtki sellist tagajärge, mis ütleks, et kui sa lähed laua äärest ära, siis sa magustoitu ei saa.

On vähe konflikte, millele on mõtet rohkesti aega pühendada, olgu need siis vanemate ja laste vahel või paarisuhtes. Esimese 15 minuti jooksul on öeldud see, mis on oluline. Ülejäänu on juba puhas riid, kus kõik laused algavad sõnaga „sina“. Suur osa meie konfliktidest kestab väga kaua, sest me oleme nii ennast täis. Tuleb võtta aega konfliktide üle järele mõtlemiseks. Tasub suud pidada ja endalt küsida: „Mis see tegelikult on? Mida ma tegelikult tahan?“

Ma olen saanud riielda biheivioristide käest, kes kasutavad meetodina piitsa ja präänikut: kui sa mõistad seda, mida mina tahan, et sa mõistaksid, saad sa küpsise. Kui sa seda ei mõista, saad sa karistuse. See on kohutav psühholoogia. On õige, et laps hakkab tegema õigeid asju karistuse ja kiituse abil, kuid lapse eneseväärikus jääb nulliks. Meetod ei lähtu sellest, kes laps on, teda ei nähta ega tunnustata. Selline laps teeb kõik võimaliku, et kiitust saada ja täiskasvanuna on tema elu põrgu.

Kui vanemad kaebavad, et lapsed ei kuula, mida nad ütlevad, on see sellepärast, et sõnadel puudub muusika, need ei ole nende endi sõnad, mõtted ja meeleolud. Kui öelda, et nüüd saab ema väga vihaseks, räägitakse nii, nagu oldaks iseenda psühholoog. Iseennast kirjeldatakse, selle asemel, et end väljendada. Kunstis on väga oluline väljendada iseennast. Näitleja on veenev alles siis, kui ta mängib rolli kogu kehaga. Muusik ei saa õppida ainult noote, sest nootidest ei saa veel muusikat. Selleks, et muusika oleks väärt kuulamist, tuleb end täielikult mängu panna.

Vanemad ei talu seda, et lapsed on frustreeritud, sest nad arvavad, et lapsed on siis õnnetud. See on seotud sellega, et täiskasvanud ise ei talu frustratsiooni. Kõik peab käima kiiresti ja kõik peab õnnestuma. On justkui võimatu, et see ei olegi nii. Sellised abivalmid teenindusvanemad loovad abituid lapsi.

Praegusel ajal kasutatakse kiitust väga palju nn tõenduspõhistes lapsevanemate programmides, kuid tegelikult on see lapsega teadlik manipuleerimine, mille eesmärk on esile kutsuda käitumine, mis täiskasvanutele meeldib. Kiitus kui meetod kujundab sageli väga ebakindlaid noori ja täiskasvanuid, kes on pidevas sõltuvuses ümbruskonna tagasisidest ja peavad vaeva nägema terve eneseväärikuse ning oma valikute ja tegude jaoks vajaliku sisemise mõõdupuu ülesehitamisega.

Minu arvates on järjekindluse nõue absurdne. See tähendab ju seda, et sa ei lase enne tegutsemist end teistest inimestest mõjutada. Selle lõplik tagajärg on, et sa pead viie aasta pärast arvama sama, mida sa arvad täna. Ei ole vaja olla järjekindel järjekindluse pärast ja lastel ei pea olema kohustused ainult kohustuste pärast.

Raamat on saadaval Kirjastus Väike Vanker kodulehel www.print.ee