Eesti haridus võib anda tõesti häid tulemusi… Aga vaadake esimese klassi lapsi täna, kus nad on 3 veerandit koolis käinud. Midagi on nendega juhtunud. Istuvad vaikselt ja ootavad millal neil lubatakse midagi teha. Kurdavad igavuse üle. Spontaansus ja iseseisvus on asendunud ootusega, et keegi ütleb, mida ja kuidas tuleb teha ja sooviga etteantud raamidesse mahtuda.
Kooli ülesanne ikka on nihutada kontrollikeset väljapoole? Kui kodu ka seda protsessi toetab, siis saamegi tulemuseks “kvalifitseeritud tööjõu Euroopa Liidu turule”.
Eilset Ringvaadet kus Lauri Leesi testis üht 1 klassi pürgivat tüdrukut oli lausa kurb vaadata. 18. sajandi väärtused (“tuleb teha seda, mis öeldakse just sel viisil kuidas sinult oodati, siis oled õige”) on tagasi.
21.sajandi väärtused justkui kinnitavad, et inimeses on tähtis iseseisvus ja loovus, tegelikus kasvatuse aga seame eesmärgiks sõnakuulelikkuse ja kannatlikkuse ning enese vajaduste allasurumise?
Muidugi on lahe, kui laps oskab enne kooliminekut lugeda, kirjutada ja arvutada, aga mis hinnaga?