Tõestisündinud lugu: kaupluses lükkavad käru naine ja u 6-aastane tüdruk. Laps on rõõmus, keksutab, arutab, mida võiks osta.
Naine käitub samas imelikult – ei keela, ei kutsu last korrale, on enam-vähem kõigega, mida laps ütleb nõus ja aegajalt isegi arendab lapse üsna pööraseid ettepanekuid edasi.
“See küll ta ema olla ei saa” ütlen mina,
“jah, ilmselt ta õde või tädi,” arvab mu kaaslane.
Mnjah. Miks ikkagi on kasvatuses heast suhtest tähtsam tulemus? Niipea, kui vanem tunneb vastutust lapse “kasvatamise” eest, siis muutub omavaheline hea suhe teisejärguliseks….