Õppisin lapsena palju. Siis, 7selt läksin kooli…

Eesti haridus võib anda tõesti häid tulemusi… Aga vaadake esimese klassi lapsi täna, kus nad on 3 veerandit koolis käinud. Midagi on nendega juhtunud. Istuvad vaikselt ja ootavad millal neil lubatakse midagi teha.  Kurdavad igavuse üle. Spontaansus ja iseseisvus on asendunud ootusega, et keegi ütleb, mida ja kuidas tuleb teha ja sooviga etteantud raamidesse mahtuda.

Kooli ülesanne ikka on nihutada kontrollikeset väljapoole? Kui kodu ka seda protsessi toetab, siis saamegi tulemuseks “kvalifitseeritud tööjõu Euroopa Liidu turule”.

Eilset Ringvaadet kus Lauri Leesi testis üht 1 klassi pürgivat tüdrukut oli lausa kurb vaadata. 18. sajandi väärtused (“tuleb teha seda, mis öeldakse just sel viisil kuidas sinult oodati, siis oled õige”) on tagasi.
21.sajandi väärtused justkui kinnitavad, et inimeses on tähtis iseseisvus ja loovus, tegelikus kasvatuse aga seame eesmärgiks sõnakuulelikkuse ja kannatlikkuse ning enese vajaduste allasurumise?

Muidugi on lahe, kui laps oskab enne kooliminekut lugeda, kirjutada ja arvutada, aga mis hinnaga?

Posted in haridus, juhtum, kasvatus, laps, TV, vanemad | Tagged , , , , , , | Comments closed

Suhe või tulemus?

Tõestisündinud lugu: kaupluses lükkavad käru naine ja u 6-aastane tüdruk. Laps on rõõmus, keksutab, arutab, mida võiks osta.
Naine käitub samas imelikult –  ei keela, ei kutsu last korrale, on enam-vähem kõigega, mida laps ütleb nõus ja aegajalt isegi arendab lapse üsna pööraseid ettepanekuid edasi.

“See küll ta ema olla ei saa” ütlen mina,
“jah, ilmselt ta õde või tädi,” arvab mu kaaslane.

Mnjah. Miks ikkagi on kasvatuses heast suhtest tähtsam tulemus? Niipea, kui vanem tunneb vastutust lapse “kasvatamise” eest, siis muutub omavaheline hea suhe teisejärguliseks….

Posted in juhtum, laps, pereteraapia, pereterapeudid, pereterapeut, suhe, vanemad | Tagged , , , , | Comments closed