Mis on pereteraapia ja mille poolest ta erineb teistest psühhoteraapiatest?
Tegin u 1 min pikkuse tutvustuse (tegelikult sai natuke pikem).
Mis on pereteraapia ja mille poolest ta erineb teistest psühhoteraapiatest?
Tegin u 1 min pikkuse tutvustuse (tegelikult sai natuke pikem).
Ära proovi kõike korda teha! Ma tahan vaid, et sa mind kuulaks ja mõistaks…
Suurepärane video – soovitan kõigile.
Tegin sellele ka eestikeelsed subtiitrid. Head nautimist 🙂
Oma uues raamatus “Agressioon” (peatselt ilmub ka eesti keeles), räägib Jesper Juul sellest, et kui teha agressiivsusest tabu, tekitab see lapse tulevases elus isegi rohkem probleeme, kui see, et me olem seksist juba tabuteema teinud.
Selleks, et laps areneks, peaks ta õppima toime tulema frustratsiooniga. Frustratsioon iseenesest on aga segu kurbusest ja vihast. Muutes agressiivsuse tabuks võtavad vanemad lapselt võimaluse oma agressiivsust ja viha väljendada ja seega õppida tervel viisil frustratsiooniga toime tulema.
Laste kasvatamine on raske ja vastutusrikas töö, seetõttu tundub olevat enesestmõistetav, et vanemad peavad lastelt midagi vastu saama.
Nii elataksegi tihti tundega, et lapsed võlgnevad vanematele sõnakuulamist, austust ja tänu, mida nad kindlaksmääratud hetkedel ja õigel viisil ka väljendama peaks. Ja kui nad seda ei tee, käituvad vanemad nendega nii, nagu võlglastega ikka käitutakse. Ollakse kannatamatud, esitatakse nõudmisi ja ei taheta kuulda ühtki vastuväidet või vabandust.
Aga lapsed näevad suhet vanematega hoopis teistsugusena. Ükski laps ei suuda mõista, miks vanemad nendega sel viisil käituvad. Ja nii pole selles midagi imelikku, kui laps selliseid arusaamatul viisil esitatud nõudmisi kuulata ei taha.
Jesper Juul ütleb peatselt eesti keeles ilmuvas raamatus “Mina siin!”:
“Varasematel aegadel anti vanematele teada, et ”oluline on, et vanemad on kasvatuse suhtes üksmeelel!”
See juhtus ajal, mil vanemaid hoiatati ka selle eest, et lapsed haaravad vôimu kohe, kui neile seda vôimaldada. Lastekasvatust vaadeldi kui vôimuvôitlust laste ja vanemate vahel ja vanemad pidid siis selle eest hoolitsema, et nemad peale jääks.
Ühel seminaril rääkis Dagamar Kutsar, et erinevalt sellest, mida tavaliselt arvatakse, on isal ja emal lapse kasvatamisel väga erinevad rollid. Isalt saab laps mängud, emalt turvalisuse. Isa julgustab, ema hoiab tagasi. Isa arendab võistluslikkust, ema võrdsust. Isa arendab eneseusku (roni kõrgemale), ema talitseb. Isa valmistab ette kohtuma kurja maailmaga, ema kaitseb last selle maailma eest.
Kuna autoriteet laste kasvatamisel on sageli ema käes, siis kritiseeritakse isasid sageli, kui nood ei käitu samamoodi nagu emad. Siiski on see, et isa ei muutuks teiseks emaks lapse jaoks ülimalt tähtis.
Kui laps ja isa mängivad, siis isa ei tohi lasta lapsel võita. Kui laps isa võidaks, siis ühelt poolt kahandaks see lapse turvalisust. Teiselt poolt poleks lapsel ka eeskuju, kes oleks temast üle.
P.S. Kui laps isale kaotades nutab, siis on juba ema roll last lohutada.:)))
Hiljuti tuli üks tuntud loomaarst raadios välja ebahariliku väitega, et pole olemas kurje koeri. On koerad, kes tunnevad ennast halvasti (on stressis või vaevlevad valude käes) ja on seepärast närvilised ning võivad rünnata.
Oleks juba aeg, et see tõde saaks enesestmõistetavaks ka kõigi inimeste – eelkõige laste kohta.
Laps käitub halvasti VAID SIIS, kui ta tunneb ennast halvasti.
Jesper Juul väidab oma uues, peatselt eesti keeles ilmuvas raamatus “Mina olen siin!”, et laste jaoks on üks olulisemaid kogemusi see, mil määral suudavad vanemad oma armastavad tunded muuta armastavateks tegudeks.
“Sa võid kasvatada porgandeid, aga mitte teist inimest.” ütleb Toivo Niiberg.
Ma tahaks näha vanemat, kes suudaks kasvõi ühe päeva jätta oma lapse “kasvatamata”. Et ei kamanda, keela, õpeta, anna nõu, ei loe moraali. Võim on ju väga käepärane asi – ütled lihtsalt lapsele, kuidas asjad peavad olema ja nii on.
Ja alguses toimib see suurepäraselt. 3ne on isegi rõõmus, kui saab sõna kuulata (seda küll mitte kaua). Tõelised probleemid algavad umbes 12-selt, kui laps kasvab piisavalt suureks.Siis ühel päeval märkad, et kui ta sõna ei taha kuulata, siis ei oska sa enam midagi teha. Ja sellest päevast alates polegi enam midagi, millega teda mõjutada saaks.
Tundub, et ainus lahendus on see, et suhe tuleb juba varem valmis ehitada. Lapsega suhte ehitamise tööriistu meile aga vanemad kaas andnud ei ole.